Catherine The Vampire

Päev hakkas lõppema. Catherine hakkas ärkama. Nagu alati, märkas ta silmad avades esimese asjana keldris niiskuse lõhna. See ei häirinud teda eriti; ta oli aastakümnete jooksul sellega harjunud, kuid märkas seda alati ärgates. Ta elas väikeses toas mahajäetud maja keldris. Kunagi oli siin elanud kodutu, nii et toas oli natuke mööblit ja seinad olid osaliselt kaetud vana kulunud tapeediga, mille tagant oli vahel kuulda putukate kahinat. Nüüd täiesti ärkvel Catherine sirutas end nagu kass ja tõusis madratsil istuki. Ta polnud kindel, mida ta täna teeb. Tema verejanu, mida ta aeg-ajalt koges, ei olnud praegu eriti häiriv. Ta oli eelmisel õhtul jahil käinud, et saaks järgmised paar päeva rahulikult elada. Kergelt vasakule pöörates märkas ta, et ta ei olnud toas üksi; kass istus tema kõrval ja jälgis teda pingsalt. Catherine armastas kasse rohkem kui keegi teine ​​siin maailmas; ta usaldas neid. Tema elus, mis oli kestnud juba ligi viissada aastat, oli neid olnud palju. Catherine oli nende nimede panemise juba ammu lõpetanud, sest kassile nime panemine muutis nende hilisema kaotamise raskemaks. Kass tõusis püsti ja sirutas end nagu Catherine, seejärel astus tema juurde. "Sina ja mina oleme sarnased," ütles Catherine ja tõusis samuti püsti. "Ees ootab veel üks päev. Lähme, on juba pime. On aeg õue minna." Nad suundusid kahekesi väljapääsu poole...